Emotsioonide taaskordamine

Lugesin natukene oma kunagisi postitusi ning nii naljakas kui see ka ei tundu, mäletan suuremas osas väga täpselt, kuidas end nende kirjutamise ajal tundsin. Väga veider on uuesti, kunagi minevikus kogetud emotsioone läbi elada, kui deja vu või selgusetuse tunne nende suhtes puudub; kurva tuju ajal tehtud postitus mõjub kui löök südamesse, heal päeval kirja pandud jutt/valmistatud pilttekst paneb heldinult naeratama. Ja sa täpselt tead, miks.

Tegelikult, nii palju kui enda kohta rääkida, siis ei piirdu kunagiste emotsioonide läbielamine ainult postituste taaslugemist. Pigem puudutab see kõike, mida ise olen teinud ja kõike, mis minuga juhtunud st teised mulle teinud on. Näiteks piisab mõne koha külastamisest  Tallinna vanalinnas, et tunda seda aega, mis gümnaasiumis veedetud sai. Või minna vanaema juurde maale ning mäletada sellised mälukillukesi, millel vanust aastat viisteist või kuusteist.

Pean mainima, et see pole päris nostalgia, millest kõnelen, või kunagise meenutamine, vaid kord kogetud emotsioonide taas läbi elamine. Midagi maagia valdkonnast. Vähemalt niimoodi meeldib mulle mõelda.

Või äkki olengi minevikus kinni.

Või ei saa aru, kust lõpeb olevik ja algab tulevik.