Olen laisk olnud.
2 kommentaari
arhiiv (04.11.09-11.07.11)
Jääkaru
1. – Enne esmaabi praktikumi u kell 13:00
“Hallo, kas räägin Andres Lasniga?”
“Jah.”
“Helistan Nordea pangast ja tahan teile öelda, et olete võitnud auhinna.”
(paus)
“Auhinna? (Andresel pole aimu, mis auhind ja miks Nordea pank ja miks praegu ja nõnda edasi)
(paus)
“Jääkaru.”
(Andres hakkab naerma)
(tüdruk hakkab naerma)
“Kui seda nii öelda, tundub see tõesti päris naljakas.” (tüdruk ikka naerab)
“Jääkaru? Mis edasi?”
“Saate sellele järgi tulla Nordea panga kontorisse, see on tööpäeviti kella kuueni avatud.”
“Väga tore. Eks tulen siis järgi.” (Andres ikka muigab. Tal tuli nüüd meelde, et täitis paar nädalat tagasi tänaval mingi Nordea ankeedi pensionifondide kohta.)
“Nägemist.”
“Nägemist.”
2. – Õhtul u kell 17:00
Andres läks Nordea kontorisse ja ütles, et on jääkaru võitnud. Seejärel viidi ta väikesesse boksi, kus ta pidi oma isikut tõestama. See tehtud, toodi tagaruumist jääkaru ja paluti paar hetke, et uuesti pensionifondidest rääkida. Andres tegi näo nagu ta kuulaks. Andres vahetas lõpuks oma pensionifondi, hoolimata et tööle läheb ta alles kauges tulevikus.
Jääkaru on vähemalt ilus.
Tartu korteri uus maskott.
1.
Hommikud on sitad, sellepärast lükkangi neid alati võimalikult palju edasi.
2.
Skalpelli kasutamine joonlauana ei lõppe hästi.
3.
Miks öelda kõike lihtsalt, kui võib ka megakeeruliselt?
Rebane
Tegelikult olen alles täna ametlikul (arstiteaduskonna) rebane, sest meil hakkas ristimine täna pihta.
Sain kätte ka oma rebasekitli ja triaažikaardi.
Kõik on olemas, ent olemas pole midagi
“On sul vahel tunne nagu poleks elus?”
“Mida sa sellega silmas pead?”
“Ütleme nii, et sul on kõik olemas, ent olemas pole midagi. Ja sa tunned end elutuna, sa pole kurb ega rõõmus, vaid – tujutu.”
“Tunned end tõesti nii? Sa ei paista üldse selline välja.”
“Üks asi on see, millise kujundi ma endast teistele loon, hoopis teine aga see, milline ma enda sees olen.”
“Mis sind aitaks?”
“Ma ei tea. Materiaalses maailmas pole mu elul midagi viga, ent ometi on mul sellest ükskõik. Näiteks pole rahal minu jaoks mingit väärtust, pole üldse vahet, kui palju mul seda on. Eneseteostusmaailmas on samuti kõik korras, vähemalt “normaalse” inimeste arusaamade kohta: võin suure tõenäosusega väita, et olen rohkem pingutanud ja saavutanud, kui enamik minuvanuseid. Kuid mul on ikka ükskõik. Sotsiaalne maailm, huvitav. Ma ei oska küll “sõbra” mõistet defineerida, kuid sellest hoolimata ma ei tunne, et minu ümber oleks vähe inimesi, kes mulle ja kellele ma ise korda lähen.”
“Elul puudub mõte?”
“Mõtteta elu on ikkagi parem kui mõttetu surm.”
“Sul puudub hingesugulane.”
“Võimalik. Ma pole kaua armastanud.”
“Ootamine aitab.”
“Aga mis siis, kui olen selleks ajaks, kui õige hetk kätte jõuab, liiga nüriks ja tuimaks muutnud?”
“Loota võid ju alati…”
“…vähemalt niikaua, kuni see paratamatusena ei tundu. Aga nüüd kõlan juba nagu pessimist.”
“Pole midagi. Vähemalt oled positiivne pessimist.”
“Ma pole veel alla andnud.”
Uudised
Kuulake: võtsin eile oma google chrome brauseris favouritide alt kõik uudistesaidid maha, sest kõik uudised on liiga korduvad ja tavalised.
Gümnaasiumi ajal oli elu päris tore: mul polnud oma sülearvutit ning e-uudiste lugemiseks polnud mõtet kodus aega kulutada, sest paberväljaanded olid käeulatuses. Ühesõnaga, kuna lugesin uudiseid suhteliselt vähe, ei osanud ette kujutada, et tegelikult on kõik kajastatav nii korduv. See sai mulle Tartus eriti selgeks, sest olen siin kahe kuu jooksul ainult ühe paberajalehe ostnud ning ülejäänud uudised kõik internetist lugenud. Internetist saab aga kõik palju kiiremini ja lihtsamini teada, läbitöötatud informatsiooni hulk on suurem.
Iseenesest võib see ju täitsa tore tunduda: loen palju uudiseid, olen enda ümber toimuvaga kursis ja suudan suhestuda ja nõnda edasi. Võib-olla alguses ongi nii, aga mingil jumalikul taipamise hetkel, kui näed, et kõik uudised on iga päev samasugused (et varsti võiks isegi ennustamisega tegeleda), siis pole vahet, kas loed neid või mitte. Lehtede sirvimisest saab mõttetu klikkimine, mis isegi igavust ei peleta. Jutu mõte on olnud praegu stiilis “ajalugu on korduv”.
Üks probleem seisneb selles, et maailmas toimub iga päev miljoneid ja miljoneid sündmusi, mis aga sisult on väga sarnased. See tähendab, originaalseid juhtumisi ja nõnda edasi on nii vähe, et inimestel pole lihtsalt millestki uuest kirjutada. Ja siis nämmutatakse, kuidas mõni lennuk alla kukkus (Ma tunnen lähedastele kaasa, kuid mul on ükskõik. Kui ma peaks ise alla kukkuma, oleks mul nagunii ükskõik, sest ma oleks surnud), Eesti mastaabis muidugi kuidas mõni liiklusõnnetus juhtus. Või … ma isegi ei viitsi näiteid tuua, selleks tuleb vaid mõni leht lahti lüüa.
Hästi, lennuki alla kukkumine on veel mõnes mõttes originaalne. Muidugi vähem originaalsem, kui tulnukate rünnak või Kuu põrkumine Maaga. Parem näide oleks olnud mõne poliitkohtumise või – vaidluse mainimine. See ajab alati haigutama. Mind ei huvita kes mis kleidiga tantsusaates tantsis!
Teine põhjus, mille peale ma vähemalt praegu suudan tulla, on see, et isegi, kui mõni silmapaistev sündmus juhtub, siis on uudissaite liiga palju ja kõik kirjutavad lõpuks samast asjast. Rääkimata veel nendest kanalitest, kes vahendavad kõike, ise mitte midagi juurde lisamata. Näiteks, kui Tšiili kaevurid lõpuks päästeti (hästi, see oli tõesti suurepärane sündmus ja sellel kallal pole midagi nokkida), siis jooksid kohale ajakirjanike hordid, kes hakkasid kõik täpselt sedasama kajastama. Lõpuks kirjutas iga leht, rääkis iga raadiojaam ja nõnda edasi sellest – uudis muutus tavaliseks ja igavaks. Ja see oli veel originaalse sündmuse puhul, mõelge nüüd nendest uudistest, mis juba eoses väga tavalised on. õüöä
Ehk siis, ideaalis oleksid kõik uudistesaidid suured valged lehed, kus on ainult 3-5 suurt uudist üleval. Ja muidugi kehtiks veel see reegel, et kui üks kanal on midagi kajastunud, siis teine kanal sellest enam rääkida ei tohi.
Tagasi
Pärast mõningast ringihüplemist ja pausi panemist (Huvitav, mis porno alla see klassifitseeruks? Mingi aegruumi porno, ma ei tea. Ole vait.) on keerlevmustauk tagasi kodus. Päris hea tunne on. Või noh, umbes selline hea tunne, mis räpastel vanameestel on, kui nad põõsast inimesi piiluvad. Mõtle selle võrdluse peale nüüd, lase oma mõttemeeli kõditada. Ma mõtlen niikaua selle peale, kui andekas olen, et selle peale tulin.
ÜMBERKOLIMINE!
F#CK
Mindfuck.
Üks: ” Jou mis teed?”
Kaks: “Ei midagi, ootan…”
Üks: “Mis sa ootad?”
Kaks: “Ootan sigina sagina lõppemist”
Üks: “Mis see veel on?”
Kaks “Asi mida mul kunagi vaja ei lähe.”
Üks: “Miks sa teda lihtsalt ära ei kaota siis?”
Kaks “Seda ma ju teengi preagu.”
Üks: “Ah?”
..loading…Mindfuck...loading…
Ei tegelt ma lihtsalt vihkan, et kompuutermasinas midagi kustutades ma pean reaalselt ootama (võibolla mitu minutit) kuni seda kustutatakse, missest et mul seda mitte kunagi enam vaja ei lähe (sest seepärast ma ju kustutangi!!!) !!!
