Mõtlesin, et peaks lööma suure hulga suvalisi blogisid lahti ning vaatama, millest põnevast ka muud inimesed kirjutavad. Aga üsna pea taipasin, et 95% leitud blogidest on sama igavad kui minu oma. Seega: mul on tarvis ennast natukene muuta, et end jälle hästi tunda.

Siin on mu suure mõttetöö vili, ehk milline keerlevmustauk edaspidi olla kavatseb:

 

 

 

sürreaalsed pildid

retarded koomiks

reaalajas maailmastatistika

interaktiivne kaart näidetega, kuidas elektroonilise muusika žanrid omavahel seotud on

salajased mõtted

leidlikkus igapäevaelu vürtsitamiseks

visuaalsed uudised

kuidas olla mehelik

sürrealismi veits veel

mängi muusikat vastavalt tujule (lemmik)

sea endale eesmärke, kirjuta nad üles ja täida neid

tsenseerimata uudisvideod

kuula muusikat

smsid eelmisest ööst

sitaks geniaalseid pilte

inspiratsioonilised/mõtlema panevad kõned tarkadelt inimestelt

magnificient pildid ja hea neid laikida enda kontole

kuula tuju järgi muusikat

ägedad pildid + tsitaadid filmidest mmm

Ei tea miks, aga bussis sõites tuli korraks meelde Tanel Laisaar, ehk siis arst, kes eelmine aasta oma meeskonnaga teostas Eesti esimese kopsusiirdamise. Kopsusiirdamine on põhimõtteliselt üks keerulisemaid siirdamisi, mida teha annab – järgmine samm oleks arvatavasti juba inimesele uue aju siirdamine. Ja see idee pani mind mõtlema.

Oletame, et käes on tulevik ning inimkonnal on vastav tehnika ajusiirangute tegemiseks ning mingeid doonor-vastuvõtja probleeme ei ole. Sellise hüpoteetilise olukorra puhul tekkis mul paar väga huvitavat küsimust:

  • Kas doonori identideet jääb samaks või muutub?
Kui juba geneetilisel tasemel võtta, siis doonori ajus olevatel rakkudel on üks pärilikkuse materjal, organi vastuvõtjal teine – tekiks kimäär (siinkohal meenub kuskilt Discovery või Scienci kanalilt nähtud dokfilm inimkimäärist Lydia Fairchildist – kui juhtud peale, vaata). Aga kui võtta arvesse, et aju on just kui suur kõvaketas, millel peal kogu elu jooksul kogetu, siis ideeliselt peaks vastuvõtja saama endale doonori mälestused ja nõnda edasi. Oleksin vist ise küll natukene segaduses, kui näeksin ükskord peeglist hoopis teist keha kui seda, milles olen tavaliselt harjunud olema (räägiksin praegu nagu hingest ja kehast aga ikkagi ei). Kas doonori ID kaardil oleks “vana” keha pilt aga uue aju “identideet” ehk nimi ja sünnipäev ja nõnda edasi. Clusterfuck.
  • Kui doonori identideet ei jää samaks, kas oleks eetiliselt ikkagi vastuvõetav inimelu päästmise nimel ajusiirdamine ette võtta?
Eelmise küsimuse juures tõstatud probleemid on, vähemalt minu arvates, üpriski keerulised lahendada ning sellest lähtuvalt: millal tohiks ajusiirdamist teostada?
  • Millal inimkond üldse nii keeruliste meditsiiniliste protseduuride juurde jõuab?
Võib-olla oleks võimalik aju osaliselt siirdada, nii et säiluksid vastuvõtja mälestused aga doonori aju funktsioon, et ikkagi doonori elu päästa (muidugi poleks see siis võimalik, kui näiteks doonori aju on täiesti pudruks ja kapsaks mõne haiguse või trauma poolt hakseldatud). Või äkki on kunagi kloonimine lubatud ning suudetakse toota ajusid, mis oleks nii-öelda tehaseseadmetes ehk neisse pole ühtegi mälestust talletatud. Täieliku siirdamise puhul jätkaksid oma elu mälu mõistes nullist, osalise puhul aga ehk õnnestuks midagi veel alles hoida. Muidugi tooks nullist alustamine omakorda teisi probleeme kaasa.
Huvitav.

1. – Enne esmaabi praktikumi u kell 13:00

“Hallo, kas räägin Andres Lasniga?”

“Jah.”

“Helistan Nordea pangast ja tahan teile öelda, et olete võitnud auhinna.”

(paus)

“Auhinna? (Andresel pole aimu, mis auhind ja miks Nordea pank ja miks praegu ja nõnda edasi)

(paus)

“Jääkaru.”

(Andres hakkab naerma)

(tüdruk hakkab naerma)

“Kui seda nii öelda, tundub see tõesti päris naljakas.” (tüdruk ikka naerab)

“Jääkaru? Mis edasi?”

“Saate sellele järgi tulla Nordea panga kontorisse, see on tööpäeviti kella kuueni avatud.”

“Väga tore. Eks tulen siis järgi.” (Andres ikka muigab. Tal tuli nüüd meelde, et täitis paar nädalat tagasi tänaval mingi Nordea ankeedi pensionifondide kohta.)

“Nägemist.”

“Nägemist.”

2. – Õhtul u kell 17:00

Andres läks Nordea kontorisse ja ütles, et on jääkaru võitnud. Seejärel viidi ta väikesesse boksi, kus ta pidi oma isikut tõestama. See tehtud, toodi tagaruumist jääkaru ja paluti paar hetke, et uuesti pensionifondidest rääkida. Andres tegi näo nagu ta kuulaks. Andres vahetas lõpuks oma pensionifondi, hoolimata et tööle läheb ta alles kauges tulevikus.

Jääkaru on vähemalt ilus.

Tartu korteri uus maskott.

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.